Kui ikka trenni pole teinud ja külmetus all, siis võistlustulles tuleb end hoida tagasi, mis sest et tahaks pingutada nii kuis võimalik.
Kerge külmetuse tõttu pole jooksutrenni teinud peaaegu, et terved poolteist kuud juba. Korra osalesin vaid möödunud kuu lõpul ühel kohe mitte üldse kevadisel ilmal Tallinna Lauluväljakul toimunud MyFitnessi takistustega Madness City Race võistlusel. Siis läks iga minutiga ilm hullemaks ning tuli seda va kurguvalu juurde. Ning kuni läinud nädalavahetuseni sain jooksusussid jalga pistetud vaid korra, siis kui esmaspäeval külastasin Nike Esinduskauplust Ülemiste keskuses ja sain endale välja valitud Ajakirja Jooksja "Mina, Jooksja" kampaania raames Nike Air Zoom Pegasus 33 mudelid koos särgiga. Rohkem nagu polegi jooksuriietes olnud.
Telepildi põhjal ei saa arugi, et ühel poolehoidjal on kole tuuline, kuid sellest parim vaatepunkt mängule.
Ning nüüd kui ees oli nädalalõpp ootamas hooaja teise takistustega maastikujooksu võistlusega ja esimesega Vägilase Jooksu sarjast, siis ei saanud ma seda enda jaoks vahele jätta. Seda enam, et Võistlus toimus pühapäeval, 14. mail Narvas ja päev varem pidin nagunii Postimehe veebis näidatava jalgpalli ülekande tootmise pärast Narva sõitma kus kohtusid kohalik JK Narva Trans ja minu kauaaegne lemmik FC Flora Tallinn. Viimased siis ka võitsid selle kohtumise teise poolaja väravatest 0:2. Aga see selleks, kuna olin Narva minekust juba varem teadlik, siis broneerisin endale Booking.comi kaudu Narva Hotellis toa, kuhu ka pärast mängu lasin end reziil sõidutada.
Ja pärast asjade lahti pakkimist otsustasin teha esimese tuuri Joaoru Terviseradadel ning tervitada Vägilase Jooksu korraldajaid Seiklushunte ja Motuse spordiklubi liikmeid, kes aitasid kohalikena rada ettevalmistada. Pärast väikest õhtusööki sain ka lähemalt kogu võistlusdistantsi uudistatud koos telefoniga ning mõnda neist takistustest ka järgi proovitud.
Seiklushunt Joosep Tammemäe peab raadiosidet peakorraldajatega sel ajal kui sätib paika erinevaid karistusringe ja suunavaid rajamärgistusi.
Väike pilt rajaluurelt kui samal ajal testisin ka uut Polar M200 kella võrdluses minu vana M400ga.
Öö või uni oli rahutu, läksin küll poole ühest magama, kuid üles ärkasin juba esimest korda kuskil kella viiest hommikul. No lihtsalt ei suuda võõras kohas magada kui oma kallist abikaasat pole külje all. Peale erinevaid vähkremisi ja sunnitud magamisi, ärkasin lõplikult 7:30ne paiku üles, et kella 8st hommikul käia all restoranis hommikust söömas, mille järel sättisin numbritoas kokku kõik oma kodinad, panin selga võistlusriietuse ja seadsin sammud võistluskeskuse suunas, kus kella 10:30 ajal hakati meile stardimaterjale jagama.
Oh seda üllatust, kui kätte sain ümbriku, kus sees oli stardinumbriga jooksusärk. Minu numbriks oli 4, ehk nii väikest stardinumbrit ei mäleta, et oleksin varem omanud. Aga se tuli suuresti sellest, et olin üks esimesi kogu sarjale registreerunutest. :)
Viimane klõps enne starti pärast stardimaterjali kätte saamist koos numbrisärgi ja meepurgiga selle kõige õigemas kohas.. takistus Honeypoweri "mesitarud".
Enne starti toimetasin oma pagasi ja üleriided veel kõik Valdo auto peale ning tegime mõned soojendusotsad kummagile raja poolele, kus tegin väikese ülevaate sellest, mis meid ees ootamas on. Stardialas ajasime juttu ka Mardoga ning ootasime lähet rajale.
Spordiklubi Motus liikmed katsetamas pärast nende enda poolt üles seatud koormarihmadega takistust.
Võistlus oli viimse detailini suurepäraselt üles ehitatud ja vähemalt kolm takistust oli sellist, mida varem pole siin Eestis minu silm veel näinud. Järjest tulles olid need "Poom või suur kiik", millest tuli ühelt poolt peale minna ja teiselt poolt alla tulla. Seejärel suurte traktori mõõtu "Rehvide kantimine", mis tuli siis neljal korral maast lahti tõsta ja ümber keerata. Ning kolmandaks neist oli koormarihmadest tehtud põiki üle jõekese rippuv köis ("Traverse rope" ingliskeeles), mis tuli ahvi kombel jalgade ja käte abil ületada.
Kui eelmisel õhtul poleks rajaluurel käinud, siis poleks uskunud, et Narvas nõnda palju tõsiselt võetavaid kaunite vaadetega tõuse leidub.
Ainult üks väike miinus, mis Seiklushuntidel jäi tegemata, oli jäänud juhendamata kui palju tuleks vett/spordijooki topsi sisse valada, et seda oleks hea haarata ja sellest rüübata. Joogipunktis valati vähemalt kuni minu saabumiseni kõik topsid ääreni täis. Ning siis sai neile soovituslikult öeldud, et valaksid ainult pool. Muidu läheb ülejäänu nagunii raisku. Järgmine kord on kõik targemad. :)Aga muidu oli viimase peal suurepäraselt korraldatud võistlus. Kella poolt salvestatud aeg erineb seetõttu tegelikkusest nõnda palju, kuna panin teadlikult kaks kella varem tööle, et stardipaugu kõlades ei peaks kahe kellaga jantima.
Kerge köha on veel alles, kuid õnneks juurde seda külmetust ei tulnud. Kui prognoositult pidi olema distantsi pikkuseks 8km, siis mõlemad Polari kellad näitasid ümmarguselt ühte, ehk 7km pikkust teekonda. Ametliku finišhiprotokolli järgi tehtud aeg tuli 54:43 ja kaotust liidrile +22:03.
Ahjaa, kuna trenni polnud ammu teinud ja ka need maastiku sussid, mida muidu takistuste ületamiseks kannan sisaldavad endas ortopeedilisi tallatugesid minu lampjalgsuse tõttu, siis jalad olid vahepeal nende olemasolu ära unustanud. Ehk teisisõnu olin poolel teel saanud talla alla ühe vesivilli, mis järgemööda suurenes. Ilma villiplaastrita on ikka kole valus talda maha panna.
Paar päeva hoian veel oma tervist, ning siis tuleb sätida end ühte Urmas Randma treeningusse ja hakata koos mulle sobivat treeningplaani koostama ja minu puhul siis seda ka järgima.
Polari kellade võrdlevatest tulemustest aga juba järgmises postituses.
Seda kuidas nii mõnigi takistus selle ületamise hetkel välja nägi - saab näha juba allolevast videost.
Telepildi põhjal ei saa arugi, et ühel poolehoidjal on kole tuuline, kuid sellest parim vaatepunkt mängule.
Ning nüüd kui ees oli nädalalõpp ootamas hooaja teise takistustega maastikujooksu võistlusega ja esimesega Vägilase Jooksu sarjast, siis ei saanud ma seda enda jaoks vahele jätta. Seda enam, et Võistlus toimus pühapäeval, 14. mail Narvas ja päev varem pidin nagunii Postimehe veebis näidatava jalgpalli ülekande tootmise pärast Narva sõitma kus kohtusid kohalik JK Narva Trans ja minu kauaaegne lemmik FC Flora Tallinn. Viimased siis ka võitsid selle kohtumise teise poolaja väravatest 0:2. Aga see selleks, kuna olin Narva minekust juba varem teadlik, siis broneerisin endale Booking.comi kaudu Narva Hotellis toa, kuhu ka pärast mängu lasin end reziil sõidutada.
Ja pärast asjade lahti pakkimist otsustasin teha esimese tuuri Joaoru Terviseradadel ning tervitada Vägilase Jooksu korraldajaid Seiklushunte ja Motuse spordiklubi liikmeid, kes aitasid kohalikena rada ettevalmistada. Pärast väikest õhtusööki sain ka lähemalt kogu võistlusdistantsi uudistatud koos telefoniga ning mõnda neist takistustest ka järgi proovitud.
Seiklushunt Joosep Tammemäe peab raadiosidet peakorraldajatega sel ajal kui sätib paika erinevaid karistusringe ja suunavaid rajamärgistusi.
Väike pilt rajaluurelt kui samal ajal testisin ka uut Polar M200 kella võrdluses minu vana M400ga.
Öö või uni oli rahutu, läksin küll poole ühest magama, kuid üles ärkasin juba esimest korda kuskil kella viiest hommikul. No lihtsalt ei suuda võõras kohas magada kui oma kallist abikaasat pole külje all. Peale erinevaid vähkremisi ja sunnitud magamisi, ärkasin lõplikult 7:30ne paiku üles, et kella 8st hommikul käia all restoranis hommikust söömas, mille järel sättisin numbritoas kokku kõik oma kodinad, panin selga võistlusriietuse ja seadsin sammud võistluskeskuse suunas, kus kella 10:30 ajal hakati meile stardimaterjale jagama.
Oh seda üllatust, kui kätte sain ümbriku, kus sees oli stardinumbriga jooksusärk. Minu numbriks oli 4, ehk nii väikest stardinumbrit ei mäleta, et oleksin varem omanud. Aga se tuli suuresti sellest, et olin üks esimesi kogu sarjale registreerunutest. :)
Viimane klõps enne starti pärast stardimaterjali kätte saamist koos numbrisärgi ja meepurgiga selle kõige õigemas kohas.. takistus Honeypoweri "mesitarud".
Enne starti toimetasin oma pagasi ja üleriided veel kõik Valdo auto peale ning tegime mõned soojendusotsad kummagile raja poolele, kus tegin väikese ülevaate sellest, mis meid ees ootamas on. Stardialas ajasime juttu ka Mardoga ning ootasime lähet rajale.
Spordiklubi Motus liikmed katsetamas pärast nende enda poolt üles seatud koormarihmadega takistust.
Võistlus oli viimse detailini suurepäraselt üles ehitatud ja vähemalt kolm takistust oli sellist, mida varem pole siin Eestis minu silm veel näinud. Järjest tulles olid need "Poom või suur kiik", millest tuli ühelt poolt peale minna ja teiselt poolt alla tulla. Seejärel suurte traktori mõõtu "Rehvide kantimine", mis tuli siis neljal korral maast lahti tõsta ja ümber keerata. Ning kolmandaks neist oli koormarihmadest tehtud põiki üle jõekese rippuv köis ("Traverse rope" ingliskeeles), mis tuli ahvi kombel jalgade ja käte abil ületada.
Kui eelmisel õhtul poleks rajaluurel käinud, siis poleks uskunud, et Narvas nõnda palju tõsiselt võetavaid kaunite vaadetega tõuse leidub.
Ainult üks väike miinus, mis Seiklushuntidel jäi tegemata, oli jäänud juhendamata kui palju tuleks vett/spordijooki topsi sisse valada, et seda oleks hea haarata ja sellest rüübata. Joogipunktis valati vähemalt kuni minu saabumiseni kõik topsid ääreni täis. Ning siis sai neile soovituslikult öeldud, et valaksid ainult pool. Muidu läheb ülejäänu nagunii raisku. Järgmine kord on kõik targemad. :)Aga muidu oli viimase peal suurepäraselt korraldatud võistlus. Kella poolt salvestatud aeg erineb seetõttu tegelikkusest nõnda palju, kuna panin teadlikult kaks kella varem tööle, et stardipaugu kõlades ei peaks kahe kellaga jantima.
Kerge köha on veel alles, kuid õnneks juurde seda külmetust ei tulnud. Kui prognoositult pidi olema distantsi pikkuseks 8km, siis mõlemad Polari kellad näitasid ümmarguselt ühte, ehk 7km pikkust teekonda. Ametliku finišhiprotokolli järgi tehtud aeg tuli 54:43 ja kaotust liidrile +22:03.
Ahjaa, kuna trenni polnud ammu teinud ja ka need maastiku sussid, mida muidu takistuste ületamiseks kannan sisaldavad endas ortopeedilisi tallatugesid minu lampjalgsuse tõttu, siis jalad olid vahepeal nende olemasolu ära unustanud. Ehk teisisõnu olin poolel teel saanud talla alla ühe vesivilli, mis järgemööda suurenes. Ilma villiplaastrita on ikka kole valus talda maha panna.
Paar päeva hoian veel oma tervist, ning siis tuleb sätida end ühte Urmas Randma treeningusse ja hakata koos mulle sobivat treeningplaani koostama ja minu puhul siis seda ka järgima.
Polari kellade võrdlevatest tulemustest aga juba järgmises postituses.
Seda kuidas nii mõnigi takistus selle ületamise hetkel välja nägi - saab näha juba allolevast videost.
Kommentaarid: 1
YkXFmKpdAQvrUNEo 27. sept
ZHkxPSEW